Ropendav 78-aastane sandistavat sadamastreiki vedamas

WSJ: Ropendav 78-aastane sandistavat sadamastreiki vedamas

Paul Bergerajakirjanik, WSJ, 3. oktoober 2024, 15:08

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

https://wallstreetjournal.postimees.ee/8108164/wsj-ropendav-78-aastane-sandistavat-sadamastreiki-vedamas

«Ilma minu inimesteta ei liigu siin riigis miski!»

Kell oli teisipäeval just kesköötundi löönud, kui Harold Daggett New Yorgi ja New Jersey sadamaala väravas oma ametiühingulasi lahingusse kutsus.

«Me näitame nendele aplatele värdjatele, et ilma meieta nad ellu ei jää!» hüüdis Daggett oma roppustest kubisevas kõnes, saateks kestvad kiiduavaldused.

Idaranniku sadamatöölisi ühendava International Longshoremen's Associationi (ILA) president on 78-aastane Daggett juba neljandat ametiaega.

Daggetti sihikul on selle ilma suurimad ookeanivedajad Euroopas ja Aasias, kelle kasumid pandeemiatormides ja tarneketikriginas kõvasti kerkisid.

Daggett – õlad nooruspõlve transatööst laiad ja hääl arvukatest kihutuskõnedest käre – üritab ühendada kõigi maade sadamatöölisi võitluseks oma ameti automatiseerimise vastu ning koondada ridu suurlahinguks kaubandustandril.

«Varsti ehmatavad inimesed end istukile ja taipavad, kui tähtis on sadamatöölise töö,» ütles Daggett kohapeal WSJ reporterile. «Nad ei saa enam autosid müüa. Neil pole enam, millega poeladusid täita. Ilma minu inimesteta ei saa nad siin riigis s***agi tehtud. Ja ammu oli aeg, et see neile kohale jõuaks.»

Viimase kuueaastase lepingu lõppedes kohaliku aja järgi kell 00.01 juhatas ta sisse ILA esimese idarannikupikkuse sadamastreigi ligi 50 aasta jooksul.

Oma kollektiivseid muskleid on ametiühingud näidanud juba pandeemiast peale. Paremate palkade ja töötingimuste eest on nad barrikaadidele kehutanud tervishoiu, lennunduse ja autotootmise – toonitades, et töötajad tõid oma ettevõtted Covid-19 tormidest läbi, kuid peavad nüüd pealt vaatama, kuidas inflatsioon palgaraha pureb.

Riske on Ameerika tarbijatele kätkenud iga tööseisak ja streigiähvardus. Sellist haaret nagu sadamatöölistel pole USA majandusele aga just paljudel sektoritel.

Konteinerlaevadega veetakse kohale pea kõik, mida ameeriklased söövad, selga panevad või pruugivad – alates T-särkidest ja toiduainetest kuni sohvade ja sõidukiteni. Umbkaudu 60 protsenti konteinerkaubandusest kulgeb idaranniku ja Mehhiko lahe sadamate kaudu, kus Daggetti töölised laadisid mullu maha 588 miljardi dollari jagu importtavaari.

Daggett loodab, et kui ta kaubanduse USA viljaimpordist kuni toormete ja valmistoodete ekspordini kinni pigistab, saab laevandushiiglastelt kopsaka palgatõusu välja kangutada.

Seejuures on Daggetti palganõudmised alles eeltingimuseks aruteludeks teistel teravatel teemadel nagu sadamatööde automatiseerimine.

Praegu põmmutab ta 77-protsendise palgatõusu suunas kuue aastaga, mis tõstaks tunnitasu 39 dollarilt 69 peale. Esimese hooga pakkusid sadamaülemad ja laevafirmad ligi 40 dollarit. Valge Maja esmaspäevase surve peale paisutati pakkumist 50 dollarini.

Daggett ütles, et sellest ei piisa ning streik kestab, kuni tema nõudmised täidetakse.

Laevandusametnikud usuvad, et Daggett tahab end selle viimase lepinguga ajalukku kirjutada. Hiljuti tõmbas ILA lina tema ausambalt ametiühingu New Jersey peakorteri ees.

Terve viimase aasta on Daggett rääkinud ILA viimasest rannikupikkusest streigist aastal 1977. Tundevärinaga on ta meenutanud, kuidas läänerannikule sai sõidetud, et takistada kõrvale juhitud laevu oma laadungit sinna poetamast.

Ühtlasi on Daggett hoiatanud, et kui Bideni administratsioon töölised föderaalseaduse väega sadamakaile tagasi surub, hakatakse seal sihikindlalt venitama. «Me sandistame teid,» ütles ta.

Daggetti liikmed töötavad sadamates Maine'ist Texaseni ning hõlmavad lõunaosariike, kus ametiühingud juba aastakümneid kiiret vähikäiku on teinud. Taustalt Queensi poiss, peegeldab Daggett kõigiti New Yorgi sadamaalade koloriitset ajalugu. USA mereväelasena jõudis ta Vietnamis ära käia, enne kui aastal 1967 sadamamehaanikuna esimese töökoha leidis. Järgnes tõus ametiühinguredelil ja 1998. aastal oli ta juba Newarki sadamas mehaanikute president.

Aeg-ajalt on Daggetti ametiühingutöö pälvinud võimude tähelepanu, kes on süüdistanud teda sidemetes kuritegelike jõukudega, mida ta eitab. Aastal 2005 oli ta Brooklynis kohtu all koos teise ILA ametniku ja väidetava gängsteriga. Neid süüdistati ametiühinguhüvede lepingute suunamisest firmadele, kes maksid meelehead organiseeritud kuritegevusele.

Tunnistajad ütlesid seal, et Daggett tõusis ILA ridades oma sidemete tõttu Genovese maffiaperekonnaga. Daggett rääkis omakorda, kuidas keegi gängster teda kunagi püstoliga ähvardas. Ta ütles, et kardab maffiaperekondi ning üritab neid iga hinnaga vältida.

Kõik kolm kuulutati süütuks. Lawrence Ricci, väidetavalt Genovese maffiapere liige, läks kohtuistungi käigus kaduma. Tema laip leiti ühe auto pagasnikust, mis oli pargitud restorani Huck Finn Diner ette New Jerseys Unionis.

Esimest korda valiti Daggett ametiühingujuhiks aastal 2011.

USA tööministeeriumi paberite järgi teenis ta mullu ILA liidrina 728 694 dollarit ning Newarki sadama mehaanikute osakonna emeriitpresidendina 173 040 dollarit lisaks. Mõlemas ühingus on kõrgel kohal ka tema poeg Dennis, kes teenis kokku üle 700 000 dollari.

Teisipäeva varahommikul New Jersey Elizabethi kaubaterminalist liikuma hakates andis Daggett oma ebatsensuursel moel mõista, et valmistuda tuleb kurnamissõjaks.

«Mingit k***di kristallmuna mul jalge vahel ei ripu, aga seda ma sulle ütlen, et väga pikaks läheb.»