1. MAI JA 8-TUNNINE TÖÖPÄEV

Ka sel aastal koguneb Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing tähistama 1. maid Vabaduse väljakul, kunagisel Heinaturul.

Mõistmaks, miks me seda üldse teeme, tuleb meenutada ühte teist Heinaturgu ehk Haymarketit Chicagos 1. mail täpselt 140 aastat tagasi.

Chicago oli aastal 1886 plahvatuslikult kasvav, karm ja sügavalt killustunud tööstuslinn.

Mitte rahvaste sulatustiigel, nagu sageli on eksikombel kirjutatud. Vastupidi - see oli kõrvuti elavate ja omavahel vaenujalal olevate isoleeritud kogukondade linn.

Tugevaim töölisliikumise tuumik olid sakslased. Paljud neist olid sotsialistid ja anarhistid. Isegi kaugel kodumaast ilmusid nende ajalehed saksa keeles. Sakslasi ei sallinud nende radikaalsete ametiühingute ja protestantliku päritolu tõttu iirlased, kes sageli töötasid politseis ja linnavalitsuses. Neile sekundeerisid poolakad, keda peeti hinnatud oskustöölisteks, veendunud katoliiklased, iirlastest veelgi konservatiivsemad. Kõik kolm rahvust põlgasid hilisema lainega saabunud itaallasi, kes olid juba saabudes väga vaesed ja kirjaoskamatud. Seetõttu kasutati neid töösturite poolt streikimurdjatena.

Keegi neist ei sallinud omakorda mustanahalisi ameeriklasi, kelle arv Chicagos oli veel suhteliselt väikene (suur ränne oli alles ees).

Endiste orjade ja orjade järeltulijatena oli nad poliitiliselt kõige vähem teadlik klass. Just seetõttu kasutati ka neid sageli teadlikult streikide murdmiseks, mis oli nende ebapopulaarsuse peamiseks põhjuseks.

Rahvus määras, kus sa elasid, kellega abiellusid, millisesse baari läksid, keda usaldasid.

Patseerimine võõras linnaosas lõppes üldiselt peksasaamisega või noaga ribide vahel.

Lisaks keelebarjäärile mängisid tööandjad teadlikult rahvusgruppe üksteise vastu läbi religiooni (katoliiklased vs protestandid vs ilmalikud). Peale selle veel  poliitiline hirm. Euroopast sisse toodud anarhism, mis oli tollal isegi populaarsem kui sotsialism, mõjus oma ultraradikaalsuses nii peibutavalt kui hirmutavalt ühteaegu.

Kuidas siis suutis Chicago ametiühingute liit nimega „Knights Of Labour” (Töölisliikumise Rüütlid) neid vaenutsevaid inimrühmi ühendada?

Nad püüdsid teadlikult ületada rahvust, nahavärvi, keelt, religiooni. Etnilise viha asemel rääkisid nad klassivõitlusest.

Nad rääkisid 8-tunnisest tööpäevast.  Ja see oli oma aja kohta vägagi revolutsiooniline.

 „8 tundi tööd, 8 tundi puhkust, 8 tundi iseendale“

See idee võib tunduda enesestmõistetav ainult neile, kes on selles süsteemis sündinud ja üles kasvanud. Tolle aja töölistele, rahvusest ja nahavärvist hoolimata, kes töötasid kuus päeva nädalas kümme kuni kaksteist tundi päevas, mõjus see üleskutse taevaliku lunastusena. See oli lipukiri, mille nimel tasus võidelda!

Ja seda ühinenud Chicago töölised ka tegid.

Chicago Heinaturg, 4. mai, 1886

1. mail alanud streigid 8-tunnise töpäeva nimel olid valdavalt rahumeelsed, kuid 3. mail puhkes McCormicki tehase juures kokkupõrge streikijate ja streigimurdjate vahel. Politsei avas tule, hukkus mitu töölist. See tekitas tugeva pahameele ja kutsuti kokku protestimeeleavaldus politsei vägivalla vastu.

4. mai õhtul toimus Haymarket Square’il avalik miiting. Kohale tuli algul paar tuhat inimest, kuid vihm ja hiline kellaaeg hajutasid rahvahulka ning koosolek oli juba lõppemas. Kõned olid teravad ja süsteemikriitilised, kuid otsest vägivallale kutsumist ei toimunud. Hetkel, kui politsei saabus ja andis käsu rahvahulk laiali ajada, viskas keegi tundmatu isik pommi politseinike suunas.

Plahvatus tappis ühe politseiniku ja vigastas mitmeid teisi. Kohe seejärel avas politsei oma kuuelasulistest koltidest kaootilise marutule, tulistades rahvahulka ja pimeduses ning valitsevas segaduses ka teineteist. Kokku hukkus seitse politseinikku ja vähemalt neli töölist, kümned said haavata. Pommi viskajat ei tuvastatud kunagi.

Juhtunu järel arreteeriti kaheksa anarhistlike vaadetega töölisaktivisti, keda süüdistati mitte pommi viskamises, vaid selles, et nad olid oma kõnedega loonud õhkkonna, mis viis vägivallani.

Kohtuprotsess oli poliitiliselt kallutatud: tõendid olid nõrgad ja otsused lähtusid suuresti süüdistatavate ideoloogiast. Seitse meest mõisteti surma, üks sai pika vanglakaristuse.

Enne hukkamist sooritas üks surmamõistetutest vanglas enesetapu. 11. novembril 1887 poodi neli süüdimõistetut. Keegi ei tunnistanud pommi viskamist ega palunud armu. Afäär lõppes hukkamistega, jättes sündmuse enda — kes viskas pommi ja miks — ametlikult lahendamata.

TAGAJÄRG

Haymarketi sündmused lämmatasid mõneks ajaks Chicago töölisliikumise. Üldsus tundis kaasa politseinikutele ja ametiühingusse suhtuti kui radikaliseerunud terroriorganisatsiooni.

Pikaleveninud ebaõiglane näidisprotsess koos selle jubeda lõppresultaadiga, kallutas maailma progressiivset avaliku arvamust aga taas teises suunas.

Kõige tähtsam oli see, et seda protsessi jälgides kuulsid töölised üle kogu maailma ideed 8-tunnisest tööpäevast, mis kinnistus hetkega sügavalt nende teadvuses. Ah vaat, mille pärast võitlesid ja surid Chicago paljurahvuselised töölised, need anarhistid ja pommiloopijad! Aga tõesti, miks mitte - see on ju suurepärane idee! Kuidas meie ise selle peale pole tulnud? Selle nimel tasub ühineda ja selle eest kõigi konstitusiooniliste vahenditega võidelda.

Iga aasta mai algul hakkasid töölisorganisatsioonid üle maailma korraldama demonstratsioone ja meeleavaldusi Chicago sündmuste mälestuseks. Nende loosungitele ei olnud kirjutatud mitte enam anarhistlik idee „maha kapitalism“, millest nagunii keegi ei teadnud, kuidas seda saavutada, vaid palju realistlikum „8 tundi ehitajatele“ või „8 tundi sadamatöölistele“.

Kolm aastat peale Haymarketi afääri otsustas Rahvusvaheline Tööliste Kongress kuulutada 1. mai rahvusvaheliseks tööliste solidaarsuse ja 8-tunnise tööpäeva nõudmise päevaks, viidates otseselt 1886. aasta sündmustele Chicagos. Sellest sai iga-aastane poliitiline rituaal, mis hoidis nõudmist elus ka seal, kus see polnud veel seaduseks saanud.

Tuleb mõista, et Haymarket šokeeris mitte ainult töölisi, vaid ka maailma eliiti - valitsusi, tööstureid ja keskklassi. Nende seas tekkis mõtteviis: „Kui me ei anna midagi, võib tulla veel hullem.“

Võeti omaks kompromissistrateegia - parem mõõdukas reform kui kontrollimatu radikaliseerumine ja 8-tunnine tööpäev hakkas tunduma küllaltki odava hinnana sotsiaalse rahu eest.

Kuigi Ameerika Ühendriikides endas saavutati 8-tunnine tööpäev aeglaselt ja ebaühtlaselt – alles aastal 1938, muutis föderaalne seadus (Fair Labor Standards Act) selle ametlikuks - muutus see 20. sajandi alguseks paljudes Euroopa riikides juba normiks. Haymarketi afäär ei toonud kohe võitu, kuid lõi sümboli ja mälupäeva, mille kaudu töölisklassi nõudmine muutus ülemaailmseks ja püsivaks.

8-tunnine tööpäev ei ole kingitus ega kena tava. See on raske hinnaga välja võideldud pärand meie eelkäijatelt. Hoidkem seda pärandit ja ärgem laskem seda röövida oma järeltulijatelt!

Teksti Autor Raul Siniallik