töötaja ei ole ettevõtja turvapadi

Kaia Vask: töötaja ei ole ettevõtja turvapadi

Arvamus

Kaia Vask, Eesti Ametiühingute Keskliidu juht

eile kell 14.59

https://www.err.ee/1609694913/kaia-vask-tootaja-ei-ole-ettevotja-turvapadi

Kaia VaskKaia Vask Autor/allikas: Tiit Mõtus

Kui inimene sõlmib töölepingu, tahab ta teada oma töökoormust ja palga suurust. Paindliku tööaja kokkuleppega on aga kindel vaid see, et tööd jagub vähemalt kümneks tunniks nädalas. Ülejäänud tunnid sõltuvad õnneloosist ehk täpsemalt tööandja heast tahtest ja võimalustest, kirjutab Kaia Vask.

Viimasel ajal räägitakse palju tööaja paindlikkusest. Pealtnäha kõlab see nagu midagi head: töötaja saab ise valida, millal ja kui palju ta töötab. Aga kui vaadata riigikogus arutatava töölepingu seaduse muudatuste eelnõud lähemalt, siis see "paindlikkus" tähendab töötaja jaoks hoopis midagi muud: töökoormus ja palk on ettearvamatud ning sõltuvad tööandja suvast.

Tööandjate väited avalikkuse eksitamise või koguni valeväidete kohta peegeldavad vaid nende nördimust töötajate esindajate teistsuguse seisukoha üle.

Ametiühingute Keskliidu (EAKL) arvates võimaldab seaduseelnõu tööandjal väga lihtsalt töötaja koormust tõsta ja vähendada. Ülemus ütleb lihtsalt: "Järgmisel kuul meil tööd pakkuda pole, töötad ainult kümme tundi nädalas," ja siis lohutab: "ülejärgmisel kuul saad ehk nelikümmend tundi nädalas kokku".

Palk käib taolise suhtumisega ühte sammu, kord madalam, kord kõrgem ja jääb töötajale pikemas vaates mõistatuseks. Jutt ei käi mõnest üksikust ametist, ebakindlus ootab ees nii poemüüjat kui ka hooldajat, nii bussijuhti kui ka arsti, nii madala- kui ka kõrgepalgalist.

Kui tööandjal on raske aeg, lükatakse vastutus hoopistükkis töötaja õlgadele. Palgaline muutub ettevõtte jaoks justkui turvapadjaks, kes aitab vajadusel kulusid kokku hoida. Ometi vajab töötaja kindlust, et saab ka ülejärgmisel kuul arved makstud, toidu lauale ja lastele kooliasjad ostetud.

Palk kui ilmaennustus

Kui inimene sõlmib töölepingu, tahab ta teada oma töökoormust ja palga suurust. Nii on õiglane ja töötaja saab oma elu planeerida. Paindliku tööaja kokkuleppega on aga kindel vaid see, et tööd jagub vähemalt kümneks tunniks nädalas. Ülejäänud tunnid sõltuvad õnneloosist ehk täpsemalt tööandja heast tahtest ja võimalustest.

Töötute arv oli aasta alguses viimase 12 aasta suurim

Kujutame nüüd korraks ette. Sel kuul teenin ma 254 eurot, järgmisel aga 1063. Palgavahe on neljakordne ja võib pidevalt korduda – üles-alla nagu Ameerika mägedel. Või olen tööle vormistatud kümne tunniga nädalas, aga töötan tegelikult täiskoormusega kuu, kaks, viis, nii palju, kui minu enda allkirjastatud graafik ette näeb. Tööajagraafiku võib ülemus koostada neljaks või erandjuhul isegi 12 kuuks. Ja kui graafik on valmis ning allkirjastatud, pole enam suurt midagi arutada, kohustus on kõik tunnid ära töötada. Kus siin töötaja jaoks paindlikkus on?

Sellise ujuvpalgaga ei saa peret toita ega majandada. Pole teada, kas kuu lõpuks saab korteriüür makstud või midagi ootamatuteks kuludeks kõrvale pandud. Ebakindlus muudab inimesed murelikuks ja väsitab ära. Ja kui iga kuu algab teadmisega, et jälle ei tea, mis ülejärgmine kuu ees ootab, hakkab kaduma ka töörõõm.

Vabatahtlikkus on töötaja jaoks enamasti vaid näiline

Tööandjad räägivad, et kõik on vabatahtlikult kokku lepitud. Et töötaja andis allkirja ja nõustus tingimustega. Aga kuidas see tegelikult käib? Töötaja ei ole tööandjaga võrdsel positsioonil, kui tahad töötada, siis ka nõustud pakutud töötundidega. Töökohta on vaja, palka on vaja.

Vanarahvas ütles juba ammu, et kätt, mis toidab, ei hammustata. Töötaja ei hakka tingimusi vaidlustama. Äkki on järgmisel kuul graafikus veelgi vähem tunde töötamiseks või ei klapi ükski neist lasteaia lahtiolekuajaga? Seepärast ongi töötajad ametiühingusse koondunud, et seista koos enda õiguste eest ja aidata üksikut töötajat seal, kus tal abi vaja.

Ametiühing saab rääkida tööandjaga võrdsemalt positsioonilt kui töötajad üksikult ning kaitsta nende õigusi ja taotleda töötajatele paremaid kokkuleppeid kollektiivlepingute kaudu. Just seal, kus töötaja tunneb end väikese mutrina suures masinavärgis, tuleb appi ametiühing, et inimesel oleks murede korral ja õigluse eest seistes tugi olemas. Seega on riigikogus oleva töölepingu seaduse eelnõuga planeeritavad muudatused loodud tööandjate huve silmas pidades ja ei kaitse piisavalt töötajate õigusi.

Alaealistele väiksem palk ja teistele üldse mitte midagi

Eelnõu teeb vahet mitte ainult töö hulgal, vaid ka töötajate vanusel. Kui täiskasvanud töötajatele on paindliku tööaja kokkuleppega ette nähtud vähemalt 1,2-kordne miinimumtasu, siis alaealistele see ei laiene. Aga töö on ju sama. Noor inimene tõstab riiulisse sama rasket kaupa, peseb sama palju nõusid ning istub sama kaua kassas. On selline vanusel põhinev erikohtlemine õiglane? Kindlasti mitte. Pigem saadab riik sellega alaealistele selge sõnumi, et noored on odav ja teisejärguline tööjõud. Sellega ebavõrdsus ei lõppe.

Kui töötaja teenib miinimumist rohkem, näiteks 10 või 14 eurot tunnis, ei saa ta ebastabiilse töökoormuse tasakaalustamiseks ühtegi lisaeurot. Vähem töötunde võrdub väiksema palgaga ja ongi kogu lugu. Hüvitist ebastabiilse töösuhte eest pole lihtsalt ette nähtud…

Tuleb välja, et ainus kaitse, mida seaduseelnõu ebastabiilse kokkuleppe juurde pakub (1,2-kordne miinimumpalk), on vaid ühele kitsale töötajate rühmale, miinimumpalgaga tööle asunud täiskasvanud töötajatele, kellel pole parasjagu uue tööandja juures katseaega. Kõik teised jäävad sellest ilma. Paindliku tööaja kokkulepe, mis algselt oli mõeldud kitsastele töötajate gruppidele – õppijatele ja vähenenud töövõimega inimestele –, laieneb eelnõus kogu Eesti töötajaskonnale.

Ületunnid, puhkeaeg ja kollektiivlepingud

"Kui mul oleks paindliku tööaja kokkulepe, siis kaoksid need ületunnid nagu vits vette."

Paindliku tööaja kokkuleppega tehtaks küll lisatunde, kuid neid ei arvestataks ületundidena, kuna need mahuvad täistööaja sisse. Kui ma praegu töötan tavalise töölepinguga ja teen kokkuleppel tööandjaga vahel ületunde, siis makstakse mulle iga ületund välja 1,5-kordselt, 12-eurose tunnipalga korral teeb see ületunnitöö tasuks 18 eurot. Aga kui mul oleks paindliku tööaja kokkulepe, siis kaoksid need ületunnid nagu vits vette. Seadust on eelnõus muudetud nii, et see jätab töötaja rahata ja aitab ettevõtjal kulusid märkimisväärselt kokku hoida.

Tööandja jaoks on kokkuhoid seega eelnõusse sisse kirjutatud. Ettevõtte kulusid saab vähendada lihtsalt ja kiirelt töötajate palga arvelt. Näiteks siis, kui tellimusi on vähem või kaupluse läbimüük kukub. Sel juhul on kogu vastutus ettevõtte kehva toimetuleku eest lükatud töötajate õlule.

Vahetustega töötava inimese puhkeaeg lühendatakse 36 tunnile

Vähem räägitud osa seaduse eelnõust on töötajate puhkeaeg. Viimased poolteist aastat on graafikuga töötavad inimesed saanud igal nädalal puhata nagu kontoritöötajad 47 või 59 tundi. Nüüd tahetakse taastada varasem kord ja vähendada graafikuga töötajate puhkeaega 36 tunnile nädalas. See tähendab, et just need inimesed, kes seisavad päev läbi jalgadel või töötavad öövahetuses, saaksid välja puhkamiseks vähem aega. Kuidas saab see olla õiglane või põhjendatud?

Tööandjad põhjendavad vajadust varasema puhkeaja tõlgenduse juurde naasmist sellega, et nad peaksid töötajaid juurde palkama. Ometi on lisatöökohtade loomisel majandusele ergutav mõju.

Algses töölepingu seaduse muutmise eelnõus oli kirjas võimalus leppida paindliku tööaja erisused kokku tööandjate ja ametiühingute vahel sõlmitud kollektiivlepingutega. Nii oleks tööturu osapooltel võimalik leida tasakaal töötajate õiguste ja tööandjate soovitud paindlikkuse vahel, aga see punkt on eelnõust välja võetud. Ametiühingu juhina soovin, et see säte sinna tagasi pandaks.

Töölepingu seadus puudutab sadu tuhandeid inimesi. Seda ei saa muuta kiirustades ja ainult tööandjate soovidest lähtudes. Vaja on koostada mõjuanalüüsid ja kaasata aruteludesse nii tööandjad kui ka töötajaid esindav ametiühingute keskliit.

Ametiühingute keskliit koos oma liikmete ja liiduväliste ametiühingutega on teinud seetõttu ettepaneku peatada töölepingu seaduse eelnõu (602 SE) arutelu riigikogus ja saata see tagasi ministeeriumisse, et tööandjad ja ametiühingute keskliit saaks alustada eelnõu sisulist arutelu.

Alates 6. detsembrist 2024 on töötajate nimel teinud valitsusele korduvalt ühise ettepaneku mitu esindusorganisatsiooni: Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Arstide Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing, Eesti Teatriliit, Eesti Õdede Liit ning Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon.

On äärmiselt küüniline, et tööandjad on asunud omal algatusel töötajate eestkõnelejaks, eirates seejuures nii töötajaid esindavate organisatsioonide ühist seisukohta kui ka aastate jooksul kujunenud läbirääkimiste tava.

Toimetaja: Kaupo Meiel