SÕLMKÜSIMUS ⟩ Miks eestlased streigivad justkui moepärast?

SÕLMKÜSIMUS ⟩ Miks eestlased streigivad justkui moepärast?

Streigid lennuliikluses ja ühistranspordis on eestlastele ebamugavusi tekitanud vist rohkem võõrsil kui kodus. Samal ajal, kui Soomes käib pea kuuajaline streigilaine, korraldasid Eesti õpetajad tunniajalise hoiatusstreigi, mis igapäevaelu suurt ei mõjutanud. Miks eestlased häälekalt oma õiguste eest ei seisa?

Betty Ester-Väljaots, ajakirjanik

11. november 2023, 00:01

https://leht.postimees.ee/7895348/solmkusimus-miks-eestlased-streigivad-justkui-moeparast

Hirm hoiab inimesi tagasi, leiab Eesti Sõltumatu Meremeeste Ametiühingu pikaajaline esimees Jüri Lember.​

«Eks see seitsesada aastat orjapõlve ja siis veel viiskümmend aastat Nõukogude okupatsiooni ongi põhjused, miks Eesti inimesed on streikimisest kõrvale jäänud,» ütleb Lember. «Meist on ikka moonakad tehtud. Pigem hääletatakse jalgadega. Selle asemel, et oma töötasu eest võidelda – mis viib ka seda ettevõtet edasi –, kas lahkutakse töölt või Eestist. Siinsetel inimestel ei ole oma maa ja töö suhtes peremehe tunnet.»

Lember on pikalt piike murdnud laevafirmaga Tallink, viimane meremeeste hoiatusstreik korraldati aasta tagasi. Probleemideks on ikka ja alati palk ning töötingimused ja tööohutus. Meremeeste õiguste eest seismise teeb Lemberi hinnangul kergemaks koostöö Soome ametikaaslastega. «Ikka on hea asju ajada organisatsioonidega, millel on juba pikk ajalugu ja töökord paigas. Eesti riik on ju alles nii noor,» märgib Lember.

«Streik on ikka viimane töörist, millega panna tööandja või poliitikud mõistma, et olukord on tõsine,» arvab Eesti raudteelaste ametiühingu juhatuse esimees Oleg Tšubarov. «Kuidas panna eestlasi rohkem uskuma ametiühingusse, on väga raske küsimus. 30 aasta jooksul pole leidnud seda rohtu. Eesti töötaja leiab ametiühingu ainult siis, kui probleem on juba suur. Lisaks on Eestis kõik töötajad laenukohustustega nurka aetud.»

Murekohtadena nimetab Tšubarov ka nõrka usaldusisiku seadust ja aeglast kohtusüsteemi. «Kui töötaja pöördub kohtuse, et õigust nõuda, võib protsessimine venida kolm-neli aastat. Peab kulutama aega ja raha, et saada võit. Mitte kõik Eesti töötajad ei ole valmis enda eest seisma.»

Raskusi on ametiühingutel ka oma sõnumi kuulutamisega, mistõttu on nii mõnigi kord jäänud streigi mõte üldsusele arusaamatuks. Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu president Ulvi Tasane meenutab 2012. aastat, kui Eesti Arstide Liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit korraldasid tervishoiutöötajate streigi. «Steigiotsus ei tulnud kergelt, pigem oli see möödapääsmatu,» meenutab Tasane. «Kõige keerulisem oli toime tulla kommunikatsiooniga, et avalikkus mõistaks meie muresid ja tajuks häda suurust. Meedikud ei ole harjunud end avalikkuse ees meediarünnakute ees kaitsma, me ei räägi oma tööst sageli. Poliitikud, poliitvaatlejad ja statistikat mittemõistvad kodanikud produtseerisid mitmeid vastandumist õhutavaid kirjatükke.»

Tasase hinnangul aga vääris mäng küünlaid, sest valdkonna töötajad said aru, et koos oma õiguste eest seistes on võimalik tulemus saavutada.

Aastaid USAs ja Euroopas Euroopa Liidu institutsioonides juristina töötanud Marika, kes ei soovinud oma täisnime avaldada, leiab, et streikide poolest on Eesti valgusaastate kaugusel muust Euroopast.

«Ma ei räägi antud juhul palkadest, nende vahe Euroopas ja Eestis on niikuinii utoopiline. Mis te arvate, miks eestlased Brüsselisse tööle tormavad?» küsib Marika. «Loomulikult on küsimus rahas, sinna keegi eneseteostuse pärast ei lähe. Aga töötajate õigused on seal peensusteni reguleeritud nii erasektoris kui ka avalikus, lehekülgede kaupa. Ja Eestis on tööseaduses töötajate õiguste kohta sõna otseses mõttes paar rida.»

Brüsselis ja Strasbourgis ollakse streikidega harjunud, kuigi ebamugavusi tekitavad need küllaga. «Ühistranspordi ja lennuliikluse ning nendega kaasneva seiskumine võib elu pea peale pöörata,» räägib Marika. «Samas ei ole see kõik nii hull, kui uudistest näha võib. Ja kui on teada, mille eest võideldakse, siis kannatatakse ka ebamugavused ära. Niinimetatud kollaste vestide korraldatud tänavarahutused Prantsusmaal on muidugi arusaamatud, nagu igasugune vägivald ja laamendamine.»

Ametiühingute keskliidu kauane juht ning endine töö- ja tervishoiuminister Peep Peterson leiab samuti, et prantsuse moodi streikimine on liig ning eestlasi iseloomustab pigem põhjamaine käitumine. Tema hinnangul võib Eestis ametiühingute tegevusega järjest rohkem rahul olla ka selles osas, mis puudutab seadusloomesse panustamist.

Kreenholmi kangrute streik

Tsaari-Venemaa 19. sajandi teise poole venestuspoliitika tulemusel korraldati üks suuremaid streike Narvas Kreenholmi manufaktuuris 1872. aasta augustis ja septembris.

Töötajate nõudmised augustis 1872:

õigus lõunat pidada poolteist tundi senise tunni asemel

õigus alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel

14 protsenti suurem palk

trahvida masinaosa lõhkumise eest vastavalt selle maksumusele

mitte teha arveraamatust mahaarvamisi ilma omaniku nõusolekuta

lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks.

Esitatud nõudmistest osa jättis tehasevalitseja G. Kolbe rahuldamata, sest tal puudusid vastavad volitused, ning ta kutsus selle probleemi lahendamiseks kohale vabriku omanikud.

14. augustil 1872 katkestas kuni kõigi nõudmiste läbivaatamiseni töö 500 töölist tehase umbes 4500 töölisest.

21. augustil 1872 sõlmiti kokkulepe tööliste esindajate ja tehasevalitseja G. Kolbe vahel. Kokkuleppe sõlmimisel viibisid kohal Eestimaa kuberner Šahhovskoi, Peterburi sandarmivalitsuse ülem Birin ja nelikümmend tööliste esindajat. Rahuldati enamik tööliste nõudmistest, välja arvatud töötasu küsimus, sest see sõltus turuhindadest, ja personaliküsimused (velskri ja kordniku vahetamine), sest neid ei olnud sobilik lahendada otsusega sellisel tasemel. Kokkuleppe kinnitas ja oli sellega nõus Kreenholmi manufaktuuri direktor parun Ludwig Knoop. 22. augustil 1872 asusid kangrud taas tööle.

Edasiste korratuste vältimiseks arreteeriti 9. septembril streigivolinikud Villem Preismann, Jakob Tamm ja veel mõned aktiivsemad töötajad. 11. septembril sulgesid mässajad Kreenholmi saarele viiva silla ega lasknud ülejäänud töötajaid tööle ning nõudsid arreteeritute vabastamist. Haagikohtunik koos politseikordnikega proovis küll silda vabastada, kuid neid rünnati kividega. Olukorra uuesti kontrolli alla saamiseks pöördus haagikohtunik abi saamiseks sõjaväe poole. Kohale tuli pool pataljoni sõdureid polkovnik Reinvaldi juhtimisel, kes võttis vabriku oma kontrolli alla.

12. septembril toimusid uued kogunemised töölisasulas, kus nõuti Preismanni, Tamme ja nende kaaslaste vabastamist. Kohale saabunud kuberner Šahhovskoi palus lisaks vabrikut valvavale sõjaväele Jamburgist abijõude. 13. septembriks oli olukord kindlalt valitsusvägede kontrolli all. 14. septembril taastus osaliselt vabriku töö.

Alustati juurdlust korratuste põhjuste ja nendes osalenute väljaselgitamiseks. 15. septembril oli töö vabrikus täielikult taastunud, arreteeriti 22 isikut, keda kahtlustati aktiivses mässus osalemises. 19. septembril viidi sõjavägi vabrikust välja.

Juurdlus jõudis järeldusele, et korratustel ei olnud poliitilisi motiive ning sündmuste põhjuseks tuleb pidada vabriku oskamatut juhtimist.

Augustistreigi volinik Villem Preismann koos kaaslastega vabastati vahi alt, kuid neid ei võetud vabrikusse tööle tagasi. Septembrimäss oli Venemaal üks suuremaid vastuhakke, selles osalemise eest arreteeritute üle mõisteti kohut ja nii mõnigi sattus pikaks ajaks sunnitööle.

Allikas: Wikipedia

«Kui aastate eest sõideti ametiühingutest üle, siis nüüd on need üleriigilisel tasemel tugevalt aktsepteeritud,» sõnab Peterson. Tema hinnangul on ametiühingud ka tööandjale kasulikud, sest koostöös on võimalik kergemini turuüleseid probleeme lahendada. Ametiühingute keskliidu poliitikasekretär Jaan-Hendrik Toomel kirjutab sellele mõttele alla. «Mida enam on ametiühingutel liikmeid, seda paremini õnnestub Eesti töötajate huve esindada ja tööturu regulatsiooni neile meelepärasemas suunas tüürida,» sõnab Toomel.

Mõne riiklikul tasandil tehtud või tehtava arusaamatu otsusega käib vahel läbi küsimus, miks eestlased tänavale ei tule. Enamasti aga jäävadki sellised mõtteavaldused vaid mõteteks, sest statistika järgi on Eestis viimase 30 aasta jooksul streigi tõttu kaotsi läinud tööpäevi ülivähe. Euroopa Ametiühingute Instituudi andmeil pole Eestis aastail 2020–2022 streigi tõttu kaotatud ühtki tööpäeva, Soomes on kaotatud 433 päeva, Norras 72 ja Rootsis üks päev. Arvutuse aluseks on võetud üks keskmine tööpäev tuhande töötaja kohta. Siinsed ametiühingud aga ootavad liikmeid järjest juurde – ikka selleks, et luua paremaid töötingimusi, nii et streikideks poleks vajadust.